Esimene maja

Muuseumi saladus

Ühel päeval läksid Šokolaadijänkud perega autosõidule. Neile kõigile meeldivad ajalugu ja Sylvania küla legendid.

Nad lähevad külas igasse paika, millest on lugusid jutustatud.
Šokolaadijänku-tüdrukul Freyal ja Šokolaadijänku-poisil Cocol on Haldja tiigi ääres ja Kaja metsa sees väga lõbus.

„Vau! Mis sa arvad, kas me näeme siin haldjaid?”
„Lähme otsime üles puu, mis kajab vastu, kui sellele koputada.’

Ainus kord, kui nad Šokolaadijänku-ema Terit kuulavad, on lilleaias.
„Räägitakse, et Sylvania külas on üks lillesort selle kuu jaoks, millal sa sündinud oled, ning see lill toob sulle õnne. Igale beebile, kes külas sünnib, kingivad külaelanikud nendest lilledest valmistatud kimbu.”

Viimase peatuse oma autosõidul teevad Šokolaadijänkud palkmaja muuseumi juures. See palkmaja on esimene ehitis, mis selles külas püsti pandi. Vanad tööriistad ning mööbel on hoolikalt säilitatud.

Sel ajal, kui Frasier ja teised imetlevad väljas maastikku, ronivad Freya ja Coco üles pööningule.
„Huvitav, kas vanasti mängisid lapsed sellel pööningul peitust?”küsib Coco.
Nurga taga märkavad nad seina sisse lõigatud nimesid.

„Ma arvan, et vanasti kirjutasid lapsed samuti seinte peale,”ütles Freya.
Nalja vilkus uuristavad ka nemad oma nimed seinale. Nad mõtlevad seda väikese naljana, kuid…

„Käisime eile autoga sõitmas ja külastasime muuseumi,”
räägib Freya järgmisel päeval koolis oma sõpradele. Karu-plika Andromeda räägib talle midagi.
„Öeldakse, et need inimesed, kes selle maja ehitasid, lõikasid oma nimed pööninguseinale. See on väga tähtis,”
ütleb ta. Seda kuuldes on Freya ja Coco väga kohkunud.

Neil ei ole enam tuju õppida. Nad muretsevad kogu koolipäeva ja ka hiljem koduteel.
„Me rikkusime midagi olulist!”

„Te kaks ei paista kuigi õnnelikud,” ütlevad nende isa ja ema.
„Mis lahti?”
Kuid lapsed pole piisavalt julged, et oma tegu üles tunnistada.
Neil pole isu teistega mängida ning nad jäävad oma tuppa.
Korraga ütlevad nende isa ja ema: “Läki sõitma!”
Lastel ei jää muud üle, kui autosse minna. Nende isa ja ema räägivad tavalist juttu ja teevad, nagu nad ei märkakski, et nende kaks last on vaiksed ja kurvad.
Ilusa maastiku vaatamine rahustab Freyat ja Cocot.

Kui nad näevad külas kohti, mida nad armastavad, mõtlevad nad oma sõpradele ja vaikselt hakkavad nad tõtt rääkima:
„Isa… ema…”
Ja korraga voolab neist välja lugu sellest, kuidas nad oma nimed muuseumis seina sisse lõikasid.

Isa kuulab tasakesi. „Hästi,”ütleb ta õrnalt.
„Me läheme linnapea majja ja palume vabandust.”
Ema nõustub.
„Aitäh, isa! Aitäh, ema!”
Lõpuks Freya ja Coco naeratavad ning auto võtab suuna linnapea maja poole. Kuigi, nad on närvis, linnapeale rääkimisest.

Kui nad jõuavad Karude majani, on Freya ja Coco nutma puhkemas.
„Meil on tõesti väga kahju, Hr Puder!”
„Palkmaja muuseumis me…”
Nad räägivad talle kogu loo ära. Karu-isa Patrick möirgab naerda.
„Palun vabandust, et ma naeran!”ütleb ta rõõmsalt.

„See on hea, et te tulite ja mulle loo ära rääkisite, kuid te ei pea toimunu pärast enam muretsema. See ei ole tähtis eksponaat. Tõtt öeldes kraapisin mina oma nime sellele seinale, kui ma poisike olin. Ma lihtsalt mõtlesin selle loo välja, et oma lastele rääkida. See teeb nüüd minust ja teist kuritöökaaslased, kas pole? Nii et las see jääb meie omavaheliseks saladuseks.”
„Mida? Kas see on tõsi?”
Kergendusest purskuvad kõik Šokolaadijänkud naerma.

„Kuid ma soovin, et te ei satuks enam pahandustesse,” ütleb Patrick.
„Seda ei juhtu,”ütlevad nii lapsed kui ka Patrick kuulekalt.
Lastel on kahju selle pärast, mida nad olid teinud, kuid nad on veidike ka rõõmsad, et saavad olla osa Sylvania küla saladusest.

LÕPP

TÄHELEPANU!


Fotod on spetsiaalselt seatud nii, et need kujutaksid tegelaskujusid, nagu nad on juttudes.

Fotodel on kasutatud mõnda spetsiaalset aksessuaari, mis ei ole müügiks.

Tegelaskujud ei pruugi olla võimelised aksessuaare hoidma nii, nagu need on fotodel.